koosneb erinevatest tükeldatud seentest - männi-, tõmmu-, kase-, haava- ja kuuseriisikatest. Erinevates suurustes tükeldusega ning erinevas suuruses pakendites vastavalt kliendi soovile. Säilitamistemperatuur +2 ...+6 C.
koosnevad peamiselt erinevatest riisikatest ja kukeseentest. Ehedate ja metsaste maitsete säilitamiseks on seened on terved, lisatud vaid vett ja soola. Erinevas suuruses pakendites vastavalt kliendi soovile. Säilitamistemperatuur +2 ...+6 C.
sisaldab puraviku kuubikud marinaadis, värskena ja sügavkülmutatud. Kukeseened värskena ja külmutatuna, blanšeeritud ja jahutatud. Tervete ja värsketena männiriisikas, tõmmuriisikas, kaseriisikas, haavariisikas ja kuuseriisikas. Risiikate segu hakituna nii mage, kergelt soolatud või soolane. Kõik riisikad on olemas ka marinaadis.
Värsked soolakurgid nii tervetena kui tükeldatud. Valikus ka marineeritud seened erinevates marinaadides, vastavalt kliendi soovile. Säilitamistemperatuur +2 ...+6 C.
EHEDAD JA LOODUSLIKUD MAITSED IGAS KÖÖGIS
Eestimaa metsad on puhtad ja rikkalikud, metsaannid on erakordselt maitsvad ja Euroopaski tuntud kui supertoit (super food). Kui suvine mets lõhnab päikeses kuivanud okaste ja metsalilllede järele, siis suvelõpu ja sügise metsas ümbritseb meid isuäratav aroom metsaseentest.Semaco on Eesti esimene metsaseente hulgimüüja alates 1993.aastast.
vaata lähemaltSeentest saab teha palju head ja paremat
Kas teadsid, et meie metsaseened on pea igas eestimaises seenepirukas, -supis, -salatis, praes ja pitsas.
Tasub proovida!
Mis on mis?
Männiriisikas (Lactarius rufus; eesti keeles ka männiseen, paluseen) on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv Eestis laialt levinud seen.
Seene esmakirjeldaja oli Giovanni Antonio Scopoli ja hiljem Elias Magnus Fries, moodsa seeneteaduse isa. Seene perekonnanimi Lactarius viitab piimmahlale, mida seen eritab, ja liiginimi rufus seenekübara värvile. Männiriisikas on punakaspruun, noorelt valkja kirmega. Kübar on noorena kumer, hiljem nõgus või veidi lehterjas, tavaliselt selgelt nähtava näsaga kübara keskel. Kübara läbimõõt on kuni mõni sentimeeter, kuid erandlikel juhtudel isegi 10 cm. Kübara servad on õhukesed ja allapoole pööratud. Kübar on sile, vihmaga läikiv ja libe.
Seen on suhteliselt lihakas, maitselt kibe. Lõikekohas eraldub valge piimmahl, mis ei muuda õhuga kokkupuutes värvust. Kibeda maitse tõttu ussitavad männiriisikad mõnevõrra vähem kui teised seened. Sageli on täpselt seenejala keskel õõnsus, mis ei ole ussiauk. Jalg on 4–7 cm kõrge, peenike, silindriline, punakas, vahel kaetud valkjate udemetega, alusel pisut jämedam.
Männiriisikas kasvab põhjapoolkera parasvöötmes kuni Lapimaani. Eestis on väga levinud, kasvab männikutes, rabades ja männi-segametsades, eelistades happelist pinnast. Ta elab sümbioosis mändide, harvem kaskedega. Esinemisaeg kestab juulist novembrini. Seened kasvavad sageli hulgakesi.
Kibeda maitse eemaldamiseks tuleb männiriisikat kaua (pool tundi) kupatada, seejärel võib seent ka leotada. Männiriisikas sobib hästi hapendamiseks, soolamiseks ja marineerimiseks.
Allikas: Wikipedia
Kuuseriisikas (Lactarius deterrimus) on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv seeneliik.Oranži seenelihaga kuuseriisikas on maitsev söögiseen, mida võib süüa värskelt, ilma kupatamata.
Kuuseriisikal on oranž või heleoranž kübar, mis vananedes muutub keskelt rohekaks. Kui kübarat vigastada, võib vigastatud koht samuti rohekaks muutuda. Kübara läbimõõt on 2–8 cm. Noorelt on seenekübar kumer, seejärel tasane. Vana seene kübar võib olla ka nõgus. Kübara servad on allapoole keeratud. Kübar on sile, märja ilmaga libe. Riisikas eritab oranži piimmahla, mis värvub 15–30 minuti jooksul veinpunaseks. Noorest peast on seene jalg seest täis, vanast peast võib olla õõnes. Nagu kübar, nii ka vars võib vigastuse korral vigastatud kohast rohekaks muutuda. Kuuseriisikas levib Euroopas, Väike-Aasias ja Põhja-Ameerikas kõikjal, kus kasvavad kuused. Eestis on kuuseriisikas väga sage. Seen kasvab sümbioosis kuusega ning levib arvukalt loometsades, palumetsades, laane- ja salumetsades, kõige rohkem kuivendatud turbaaladel suurte magistraalkraavide läheduses kõdusoometsades ja kuusenoorendikes. Seened valmivad suve lõpul ja sügisel. Kuuseriisikas on hea söögiseen. Seda süüakse soolatult ja marineeritult, vahel isegi toorelt. Mõnel pool Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas on siiski seent nimetatud mittesöödavaks, millega tahetakse viidata, et toorelt pole seda päris hea süüa.
Seeneliha on kerge puuviljalõhnaga ega ole paha maitsega.
Allikas: Wikipedia
Harilik kukeseen ehk kantarell (Cantharellus cibarius) on kukeseeneliste sugukonda kukeseene perekonda kuuluv seeneliik. Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Magnus Fries aastal 1821. Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos, Aasias, näiteks Himaalajas, ja Aafrikas, näiteks Sambias. Ta kasvab sagedamini okas- ja segametsades. Ta võib mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, sagedamini kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Ta kasvab niiskes samblas, keset rohtu või varisenud lehti. Oma iseloomuliku kuju, värvi, lõhna ja maitse tõttu on seda teistest seeneliikidest võrdlemisi kerge eristada. Kukeseene lähimad sugulased meie metsades on kollakas kukeseen ja lehter-kukeseen. Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranžini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 2–12 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga.
Toores seen on kibeda maitse ja erilise lõhnaga, mis teeb sellest väga ussikindla seene: ussitanud kukeseeni kohtab üliharva. Oletatavasti sisaldub kukeseenes tugeva toimega putukamürki, mis on inimesele ohutu. Kukeseeni võib leida juuni lõpust kuni sügise esimeste tugevate öökülmadeni. Seened kasvavad sageli hulgakaupa koos ja võivad moodustada seeneringe. Äikesevihmad mõjuvad seente ilmumisele ja kasvule eriti soodsalt.
Allikas: Wikipedia
Puravikud (Leccinum) on puravikuliste sugukonda kuuluv seeneperekond.
Tavakeeles nimetatakse puravikuks suurt hulka lihaka viljakeha, välja arenenud kübara ja jala ning kübarast kergesti eralduva torukeste kihiga seeni. 1974 trükivalgust näinud Kuulo Kalamehe ja Vello Lastingu raamatus "Eesti puravikulised" on kirjeldatud 41 liiki "puravikke". Nüüdseks on Eestis leitud ja määratud vähemalt 50 liiki. Mükoloogid jaotavad need liigid terve hulga puravikuliste sugukonda kuuluvate perekondade vahele. Eestis on esindatud perekonnad puravik, kivipuravik, lepapuravik, sametpuravik, sapipuravik, soomuspuravik, tahmpuravik, viltpuravik, õõspuravik, tatik ja päkk[1].
Puravike viljakehad on lihakad, kübar ja jalg selgelt välja arenenud, torukeste kiht eraldub kübarast kergesti, tihti leidub loor. Kõigil puravikel on jalg terves ulatuses kaetud valgete, pruunikate või mustade soomustega[2]. Torukesed ja poorid on valged, kollakad või hallikad, väga väikesed ja ümarad. Enamasti kleepuv kübar on noorelt peaaegu kerajas, vananedes lameneb. Kui viljakehi katsuda, vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks, roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks.
Eestis kasvab 12 liiki puravikke. Harilik kivipuravik on väga hea söögiseen. Saatana-kivipuravik on söögiks kõlbmatu. Puravikud on üldjuhul head söögiseened. Toiduks kõlbmatud on sapipuravik ja saatana-kivipuravik. Tervisehäireid võib põhjustada ka tamme-kivipuravik.
Allikas: Wikipedia
Tõmmuriisikas (Lactarius necator) on oliivirohelise, peaaegu mustjaspruuni kübaraga (läbimõõt kuni 15 cm) seen, millel on kleepuv keskosa ja veidi karvane serv. Jalg on sama värvi, sile, mõnikord õõnes. Eoslehekesed on kontrastselt kahvatukreemid ja eritavad valget kibedamaitselist piimmahla, mis kuivades muutub rohekaspruuniks. Kasvab suvest hilissügiseni, Eestis väga sage. Tõmmuriisikas on toorelt mürgine kibedamaitseline söögiseen. Mürgisus kaob kupatamisel. Lääneriikides ei soovitata tõmmuriisikat siiski toiduks kasutada, sest ta sisaldab mutageeni nekatoriin, mis töötlemisel täielikult ei eraldu. Kasvab üksikult, kogumike või ringidena koos kase ja kuusega metsades, parkides ja aedades. Värskelt mürgine, kupatatult hinnatud söögiseen.
Allikas: Nami-Nami
Haavariisikas (Lactarius roseozonatus) on teistest riisikatest eristatav juba oma roosakaslillaka värvuse poolest. PTa on küll põletavalt kibeda maitsega, aga väga ergas ja puhtale metsane, on oma mõru maitse tõttu söödav ainult kupatatult. Toorena mürgine.
Haavariisikas kasvab leht- ja segametsades, ainult haabade all. Eestis korjatakse teda augustist oktoobrini. On söödav vaid korralikult kupatatuna ning on ideaalne maitsva seenesousti valmistamsieks.
Allikas: Nami-Nami
Kaseriisikas (Lactarius torminosus) on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv seeneliik. Kaseriisikas vajab kupatamist; toorena on kibe ja mürgine. Ladinakeelne nimi torminosus tähendabki seda, et põhjustab seedeelundkonna töö häireid. Kaseriisikas kasvab põhjapoolkera parasvöötmes. Eestis kasvab kaasikutes ja kase-segametsades, vahel sümbioosis haavaga, juulist novembrini.
Kaseriisikas on roosa, harvem kollakasoranž või helepruun, vanemana veidi pleekinud, kontsentriliste tumedamate rõngasvöötidega kübaral. Kübar on nõgus, ümarate allapainutatud servadega, kaetud vatjate karvadega, kuiv. Kübara läbimõõt on 5–12 cm. Jalg on silindriline, 3–6 cm kõrge ja 1–2 cm jäme, väga tugev ja kõva, algul seest täis, hiljem õõnes, samuti kahvaturoosa nagu kübargi, vahel samuti kergelt karvane. Lõikekohalt eritub rohkelt valget piimmahla ja see ei muuda õhu käes värvi.
Kaseriisikaid võib soolata, hapendada, marineerida. Seened peavad enne söömist vähemalt 45–50 päeva soolas olema.
Allikas: Wikipedia
Seened on tervislikud
Eesti inimene armastab metsas seenel käia. Mida me teame nende toiteväärtusest? Seentele annab toiteväärtuse just nende suur orgaaniliste ühendite sisaldus. Rasvu sisaldavad nad vähe, kuid rohkem kui kartul või peet. Ja kuigi lipiidide sisaldus seentes on madal, kuulub 67% neist küllastumata rasvade hulka. Süsivesikute hulk seente kuivmassist moodustab keskmiselt 68-74%. Kuigi osa süsivesikuid on kergesti seeduvad (glükoos, fruktoos, mannoos), moodustavad põhiosa neist kiudained, mis aitavad organismil mittevajalikke aineid väljutada. Mineraalainete rikkuse poolest lähenevad seened puuviljadele. Kaaliumit, fosforit ja väävlit on neis rohkem kui aedviljades ja enamuses puuviljades. Valku on neis kaugelt rohkem kui aedviljades. Mitte asjata ei nimetata neid taimseks lihaks. Seentes on karoteeni (kukeseentes, kivi- ja sametpuravikes ning riisikates isegi rohkem kui porgandis), B-rühma vitamiine, riboflaviini B2, nikotiinhapet – B3 – on kukeseentes ja kännuseentes; püridoksiini – B6 – leidub kännuseentes); PP-vitamiini peaaegu sama palju kui maksas. D-vitamiini on rohkesti puravikes, kogritsates, lehterkukeseentes. C-vitamiini on kukeseentes sama palju kui tsitruselistes, mustsõstras ja küüslaugus. Orgaanilise tsingi ja vase sisaldus on kõrge kännuseentes, tatikates, šampinjonides ja kukeseentes, mis on hea vereloomele. Kõrge väävliühendite seentes on tõhus kasvajate vastu. Väävlisisalduse poolest ületavad seened nii aed- kui ka puuvilju. Kaltsiumi- ja fosforisisalduse poolest sarnanevad seened kaladele. Orgaanilistest hapetest on esindatud viin-, äädik-, sipelg- ja oblikhape, kivipuravikes ja kukeseentes veel õunhape, šampinjonides ja trühvlites sidrunhape. Kõrge fosforhappesisaldus teeb nad oluliseks luustiku ja närvide jaoks. Seened sisaldavad vähe kaloreid ja palju bioloogiliselt aktiivseid aineid. Letsitiini aitab reguleerida kolesterooliprobleeme, ning antikoagulante, mis ei lase verel paksuks muutuda. Seentes on palju ensüüme, mis aitavad lagundada rasvu, tselluloosi ja glükogeeni. Allikas: Eesti Toitumisnõustajate Ühendus
